Pool täis, pool minna.

Ma ei tea, kas mu väiksel vennal on ikka veel bronhiit, ma ei ole emmele õelnud et täna on mu kolmanda väike venna sünnipäev, ma pole ammu Triinule kirjutanud, ma ei tea kuidas teil seal ilmad on, ma ei tea kas Loore andestab mulle et ma talle ikka veel kirjutanud pole, ma ei tea millal ma saan Marjule parima sõbrapäeva nalja rääkida ja talle kirjutada et ma sain ta kirja kätte, ma ei kujuta ette kuidas Martin vastu peab, ma ei tea kuidas Liisil bioloogia läks, ma ei ole Kaijalt aruannet Tõnis sünnipäeva kohta küsinud ( :D), ma ei tea kuidas Taavil reis läks, ma ei tea kas Helen on juba hullumajja saadetud, ma ei tea kas Kärt sai terveks, mul pole õrna aimugi kuidas Inksil faasnacht möödus ja ma ei tea kas Marie ja Hanna- Laura elasid esimesed koolipäevad üle, mul puudub igasugune info mu Eesti kohta.

Kuid siiski olen terve, rõõmus, väsinud, õppimata, punniskõhuga ja lõpmata uhke enda ja oma elu üle. Miks? Sest see aeg siin läheb niiiiiii...

Teate seda nalja miks blondiin kella aknast välja viskab? Et näha kuidas aeg lendab eks. Loll ju. Tulgu parem vahetusaastale!

Pealkiri on veidi vigane, et säästa Marie, Inksi ja teiste wazischpazziert hõimkonna liikmete närve( ja mõnel juhul ka pisaraid. haha) . Tõde on et 7 kuud on täis ja 3 on minna. 3? 3. 3! 3! ( Vabandust.)
Samas üks, väike, osa minust on juba valmis piire ületama. ( Teine osa on valmis ületama neid teise piire, kus passi ei küsita( või siiski?! :))

Terje, täna oli Matti sünnipäev, et sa kunagi seda päeva, seda õhtut ei unustaks.

Tiitii.