Sest vahel on rohi kõige rohelisem just sinu jalge all...

...Eelnevad kuud oled elanud pea iga päev täielikus eufoorias, üritades aega peatada, aega aeglustada, aega tagasi hoida, et see ei voolaks läbi su sõrmede, et see ei veereks mööda su silmade eest...

...Kuidas elada? Kuidas olla? Enamik asju elus on ju ainukordsed. Neist saad sa osa vaid korra elus ja siis pead neist võtma kõik. Igast hetkest. Aga miks me tahame nautida? Sellepärast, et siis,kui ajad on rasekemad või kurvemad või igavamad, oleks, mida meenutada. Teada, et oled elanud, lohutada ennast mõttega, et oled midagi kogenud.

Aga- kuidas seda kõike talletada? Tormates elamusest elamusse, sündmusest järgmisesse, ühest paigast teise, kuhu jääb siis aeg, mil sa selle kirja paned või joonistad või lauluks teed või seda filmid või sellest pilte teed? Sest kui ajal, mil sa peaksid elama ja kogema, sa istud ja kirjutad või joonistad viimati kogetut, siis see aeg läheb ju raisku ja sel ajal sa midagi uut ei saa. Iga päev tunneme me nii palju, näeme me nii palju - kas pole kurb mõelda, et see voolab su sisse ja otsekohe sinust välja? Aga see kõik jätab ju jälje... Oh, ehk ta jätab!

On tõsi, et kui on küllalt palju paremaid mälestusi, kaovad ajaga mälestused, mis ei ole päris nii head, sest ka mälul on piirid. Nii unustataksegi aja möödudes, milline tüütus oli reisil kaasas olev kaamera või fotoaparaat. Vaadates fotosid, televiisori- või arvutiekraanilt videot, ei mäleta seda, kuidas tuli pidevalt otsida kedagi, kes pilti teeks, muretseda, kas aku või patarei on täis, kas filmi jätkub, et aparaat kusagil liiga palju päikest ei saaks ega märjaks ei läheks.

Kas nii tulekski elada? Talletades? Käia mööda dzunglit, diktofon käes? Aega ei saa kunagi olla küllalt, piisavat. Ja iga hetk tuleb valida- otsustada, kas nautida hetke või valmistuda tulevikuks.

Sina oled hetkeinimene. Isegi, kui sa hiljem ei mäleta, kus või kellega olid ja mida täpselt tegid või ütlesid, mäletad sa et olid õnnelik ja rahul hetkega, milles elasid.

Eia Uus "Kuu külm kuma"