Pool täis, pool minna.

Ma ei tea, kas mu väiksel vennal on ikka veel bronhiit, ma ei ole emmele õelnud et täna on mu kolmanda väike venna sünnipäev, ma pole ammu Triinule kirjutanud, ma ei tea kuidas teil seal ilmad on, ma ei tea kas Loore andestab mulle et ma talle ikka veel kirjutanud pole, ma ei tea millal ma saan Marjule parima sõbrapäeva nalja rääkida ja talle kirjutada et ma sain ta kirja kätte, ma ei kujuta ette kuidas Martin vastu peab, ma ei tea kuidas Liisil bioloogia läks, ma ei ole Kaijalt aruannet Tõnis sünnipäeva kohta küsinud ( :D), ma ei tea kuidas Taavil reis läks, ma ei tea kas Helen on juba hullumajja saadetud, ma ei tea kas Kärt sai terveks, mul pole õrna aimugi kuidas Inksil faasnacht möödus ja ma ei tea kas Marie ja Hanna- Laura elasid esimesed koolipäevad üle, mul puudub igasugune info mu Eesti kohta.

Kuid siiski olen terve, rõõmus, väsinud, õppimata, punniskõhuga ja lõpmata uhke enda ja oma elu üle. Miks? Sest see aeg siin läheb niiiiiii...

Teate seda nalja miks blondiin kella aknast välja viskab? Et näha kuidas aeg lendab eks. Loll ju. Tulgu parem vahetusaastale!

Pealkiri on veidi vigane, et säästa Marie, Inksi ja teiste wazischpazziert hõimkonna liikmete närve( ja mõnel juhul ka pisaraid. haha) . Tõde on et 7 kuud on täis ja 3 on minna. 3? 3. 3! 3! ( Vabandust.)
Samas üks, väike, osa minust on juba valmis piire ületama. ( Teine osa on valmis ületama neid teise piire, kus passi ei küsita( või siiski?! :))

Terje, täna oli Matti sünnipäev, et sa kunagi seda päeva, seda õhtut ei unustaks.

Tiitii.

Sest vahel on rohi kõige rohelisem just sinu jalge all...

...Eelnevad kuud oled elanud pea iga päev täielikus eufoorias, üritades aega peatada, aega aeglustada, aega tagasi hoida, et see ei voolaks läbi su sõrmede, et see ei veereks mööda su silmade eest...

...Kuidas elada? Kuidas olla? Enamik asju elus on ju ainukordsed. Neist saad sa osa vaid korra elus ja siis pead neist võtma kõik. Igast hetkest. Aga miks me tahame nautida? Sellepärast, et siis,kui ajad on rasekemad või kurvemad või igavamad, oleks, mida meenutada. Teada, et oled elanud, lohutada ennast mõttega, et oled midagi kogenud.

Aga- kuidas seda kõike talletada? Tormates elamusest elamusse, sündmusest järgmisesse, ühest paigast teise, kuhu jääb siis aeg, mil sa selle kirja paned või joonistad või lauluks teed või seda filmid või sellest pilte teed? Sest kui ajal, mil sa peaksid elama ja kogema, sa istud ja kirjutad või joonistad viimati kogetut, siis see aeg läheb ju raisku ja sel ajal sa midagi uut ei saa. Iga päev tunneme me nii palju, näeme me nii palju - kas pole kurb mõelda, et see voolab su sisse ja otsekohe sinust välja? Aga see kõik jätab ju jälje... Oh, ehk ta jätab!

On tõsi, et kui on küllalt palju paremaid mälestusi, kaovad ajaga mälestused, mis ei ole päris nii head, sest ka mälul on piirid. Nii unustataksegi aja möödudes, milline tüütus oli reisil kaasas olev kaamera või fotoaparaat. Vaadates fotosid, televiisori- või arvutiekraanilt videot, ei mäleta seda, kuidas tuli pidevalt otsida kedagi, kes pilti teeks, muretseda, kas aku või patarei on täis, kas filmi jätkub, et aparaat kusagil liiga palju päikest ei saaks ega märjaks ei läheks.

Kas nii tulekski elada? Talletades? Käia mööda dzunglit, diktofon käes? Aega ei saa kunagi olla küllalt, piisavat. Ja iga hetk tuleb valida- otsustada, kas nautida hetke või valmistuda tulevikuks.

Sina oled hetkeinimene. Isegi, kui sa hiljem ei mäleta, kus või kellega olid ja mida täpselt tegid või ütlesid, mäletad sa et olid õnnelik ja rahul hetkega, milles elasid.

Eia Uus "Kuu külm kuma"

Sportferien

Lõpuks on kätte jõudnud spordivaheaja aeg. Kaua, kaua oodatud aeg. ( Must huumor, kutsutakse seda.)
Oodatud on ta küll, aga mitte kaua. Üldse mitte kaua.

Täpselmalt hakkab vaheaeg homme- 09.11. Vaheaejal suurt midagi plaanis polegi. Emmeissi ja vennad tulevad vist millagil läbi. Homme lähen Inksi juurde vb, vaatab veel. Väga mingit tõmmet küll pole. Ühe nädala ( vaheaeg on kaks nädalat) vaheajal olen vahetusperega oma lemmik kohas, Adelbodenis. Ma juba ootan seda rahu ja vaikust, kohustustest vaba ja lihtsalt ole.

Jah, mu kallid sõbrad, ka see on huumor, täpsemalt süsimust huumor.

Laupäeval, 3. veebruaril, jäi ujumine hommikul ära. Kasutasin aega targasti ja lugesin raamatut. " Bullerby lapsed". Ma armastan seda raamatut peaaegu sama palju nagu iseennast! Peale lõunal sain kokku Ingeborgiga, keda ma armastan rohkem kui "Bullerby lapsi". Leidime linnast mingi kena umbase kohviku, nimi oli Starbucks kui ma ei eksi. Istusime ja jaa nii edasi. Kella ääää ma ei mälate mis paiku olime Oletnis. Oh imet, ka Kirissu ja Hanna-Laura olid seal. Tuli välja, et Hanna- Laura elab seal. No, läksimegi siis tema juurde. Lõõgastav jalutsukäik vaikuses viis meid Hanna-Laura katusetuppa. Kottist salvrätte otsides leidsin ma sealt pakki sildiga PALJU ÕNNE HANNA-LAURA! Hanna- Laura sai 18 ja 18 ei ole lihtne vanus. Õhtu jätkudes liitus meiega Marie ja maandumisplats oli restoran. Edasine info ei ole enam tasuta. Ma olen koguaeg arvanud et ma olen kõige parem, kõige ilusam ja osavam. Nende tüdrukutega koos olles tunnen ma tugevat konkurentsi. Ja mulle meeldib see. Astmes 345280.

Pühapäeval käisime Karini, Mati, Malini ja Trolliga St. Gallenis ja Apenzelleris. Jajah.

Esmaspäeval oli koolis spordipäev. Korvpalli mängisime. Tüdukutest võitis minu klassi võistkond ja poistest võitis 5.b klassi võiskond, mis juhuslikult on minu klass. Kelle klass ruulib? :)

Õhtul saatis mu keha mulle sõnumi, et ta kavatseb haigeks jääda. Teisipäeval saatis ta mulle uue sõnumi. Sisu oli umbes, et: " Tere Terje, sõitsin puhkusele. Sinu Tervis" Selline sõnum niitis mu täiesti jalust ja ma olin terve päeva hingetult voodis. Koolis ei käinud, trenni minna ei olnud jõudu. Sisustasin aega teekruusi tõstmisega, kraadiklaasilt 37, 5 jõllitamisega, kurgu valutamisega, hääle ära olemisega.

Kolmapäevaks mul enam kõige selle jooks energiat polnud ja ma läksin kooli. Lisasin oma päevakavva ka pea valutamise. Õhtune trenn oli kakao joomis sprindid Starbuckis, lõdvestuseks Inksile näkku kõhimine.

Neljapäeval, mis on juhuslikult täna oli koolis nii meeldivalt tore. Kella 11 kella 2 nühkisime Lauraga oma muusikaprojekti valmis teha. Peale seda oli aulas kella 5 muusikaprojektide esitlus. kõige selle kõrvalt jõudsin ma olla väga väsinud, valutada oma pead, mitte süüa ja armastada seda et ma terve nagu purikas olen.

Nüüd on õhtu ja plaan näeb ette asjade pakimise lõpetamist, mp3 lugude vahetamist ja magama minemist.

Homme on reede, viimane kooli päev. Homse ja ülehomse öö veedan Inksi kaisus kõhides.

Pühapäeval ma enam ei kõhi. Siis ma olen terve nagu siis kui ma haige pole. Sest ma ju ei taha kohukesi nakatada! Emme tuleb! Issi ka! Taavi! Tanel! Nad jäevad nädalaks, järgmine pühapäev sõidavad tagasi. Me oleme reedeni Adelbodenis suusatamas ja laupäeval ja pühapäeval Zürichis. Rohkem ma sellest kirjutada ei saa, sest mu ilanäärmed käivitasid täistuurid. Kohukesed! Lastevorst! Kräsupea!

Teise nädala, oh üllatust, olen ma ka Adelbodenis ja kõhin mäest alla.

Head paranemist mulle!