Kuidas ma pole enam eriline.

Täna oli siis see päev, kus meie klassi tuli veel üks vahetusõpilanna ja mina kaotasin oma eripära. Tegelikult on ta tore ja väike Peruu piff, siin mail õeldakse sellekohta jah, sie ist sehr nett. Ja ta pole YFU kaudu(suckerrrrrr:D) ja ta tuli alles nüüd, sest tal oli keelekursus. Aga saksakeelt oskab ta mitte väga hästi ja inglisekeelt oskab keskmiselt. Aga erinevalt minust on tal hispaania keele tund kus ta saab särada. Välimuselt on ta selline väike ja noh nagu Peruulased ikka. Ja ta ei võtnud füüsikat ja keemiat, mis oli temast küll äärmiselt kaval tegu:D

Ja selline asi nagu vahetusõpilase sündroom eksisteerib 100%. Ma vaatan teda ja ma tean mida ta selle hetkel tunneb, ja tean et ta annaks kõik mõne emakeelse sõna ja shokolaadi eest. Ja näen et ma olen ise täpselt samasugune nagu olid teised minu vastu kui ma tulin. Ää kas sul õdesid-vendi on, ää kliima on Peruus erinev vää, jne. Aga jah, ei mulle meeldib et ta tuli, tekitas minus kohe sellise targa tunde, nagu ma oleks siin juba hiiglama kaua olnud