Pain is temporary - glory is forever!

Pole kirjutanud, sest liiga palju on millest kirjutada. Lihtne ja loogiline.

Mingi kolmapäeval oli ilus ilm ja värki. Ja siis Karin organiseeris mingi hullu kokkusaamise mulle, mingi plikaga kes käib ka Orlikonis ujumas, et me saaks koos minna ja niitoreniitore. Esiteks oli mul sõber väsimus kaasas ja ma ei viitsinud väga pingutada, tesiseks see plika on lahe ja tore, aga mitte minu maitse. Ja üldsegi, kallis Karin, ta on B-grupis ja tal on teistel aegadel trennid. Aga hea asi sellekõige juures oli see, et ma sai teada lühema tee Orlikoni ja nüüd ma jõuan sinna 30 minituga endise 1h asemel. Trennis sain mingi paberi ja olen nüüd klubi liige ja lahe.

Neljapäeval ma tõesti ei mäleta mida ma tegin.

Reedel ma ka ei mäleta mida ma tegin. A ma käisin koolis, ja saksakeelekursus oli ka. See on selline koht kus õpiatkse saksakeelt, seal on üks vahetusõpilane veel peale minu, noo ja issand kui mõttetu see oli. Sealt lahkudes oli mul tunne, et ma oskan üldse terve maailma peale kõige paremini saksakeelt. Peale kooli käisin linna, sest "mul oli jakki vaja". Valida on siin selliste kaubamärkide nagu Dior, Armani, Lacoste, Chanel, Vicotti, jne. vahel, aga mina vana kvaliteedi kütt ostsin jaki H&Mist. Ja avastasin et kesklinnas on 3 mäkki ja 3 miljonit starburci.

Laupäeval käisin hommikul trennis, lõunal käisin kuskil lõbustuspargis Mailiniga. Ja me käisime Springlist ka läbi, see on shokolaadi pood, kus on ikka igast imevigureid müüa, aga (nüüd tuleb tähtis koht!) ma ei ostnud midagi. Sest shokolaad ei maitse hea kui ta liiiiiiga palju maksab. Elagu Kalevi 10 kr/100g sholaad! Seal oli 10 fr/100g, ja ilma naljata. Sinna ma enam ei lähe, nõme koht:D Õhul kell 8 sain Bahnhofi treffpunktis trennikaaslastega kokku ja me läksime kuskile parki. Seal oli veel inimesi. Asi oli selles, et ühel piffil trennis oli just sünna olnud( 18 on ka siin oodatud vanus!) ja seda me tähistasimegi. See kutt toodi sinna parki, silmad kinni seotud, ta ei teadnud et me seal oleme. Ja siis kui talt see junn silmade pealt ära võeti siis kõik laulsid talle Happy Birthdayd ja niiarmasniiarmas. Siis sõime kooki ja kõik olid julmalt sõbralikud käisid minuga juttu rääkimas, ja kõige parem kild on see et Eesti kõrgeim mägi on 300m kõrge. Seal oli üks tüdruk kes oli vahtusõpilane Austraalias kunagi ja üks piff kes oli maailma kõige sõbralikum inimene ja kes oli pärit Kuubalt ja elanud kõikides maailma kohtades( peale Eesti, sest ta tõesti ei teadnud kus see asub). Ja tema ütles mulle, selle peale kui ma ütlesin et järgmine kord räägime juba sveitsisaksakeeles, et ära kiirusta ja võta asja rahulikult. Armas. Pärat läksime Exitisse, mis on kohalik väga kuum klubi ja seal toimus mingi iga aastane hiphop üritus. Rahvast oli umbes 3 korda nii palju kui Eestis kokku. Ja õhutemperatuur oli vähemalt kolmekohaline. Nägin seal oma klassiõdesid ja jäin nendega edasi hiphoppima. Üks tüüp(nimede peale on mul oivaline mälu), ütles et ma räägin juba täitsa korralikult saksakeelt. Tore, et mu klassis sellised naljaninad käivad Kell 1 hakkasin koju minema, kuna ma jäin väga napilt bussist maha ja järgime buss läks tunni aja pärast, siis ma otsustasin säästa 5Fr ja jalutada(mõni hetk võis seda ka jooksmiseks nimetada). Koju jõudsin kell 2, nagu kokku lepitud.

Täna on pühapäev, kell 9 peksti ülesse. Sõime ja korjasime aias marju. Ja siis ma käisin selle vastiku halli nuustikuga jalutamas ja tegin pilte ja panin ülesse ka. Ma ei tahaks seda kirjutada siia, aga täna pean ma selle raamatu läbi lugema. Hea asi on see et homseks on see kõik läbi.

Ja aina tihedamini leian ma ennast mõtlemas(!!!), et no miiiiiks ei võiks olla maailmas üks ja ainus keel, mida kõik mõistavad ja keegi ei tunneks et tal on puue kuna ta ei saaaaa aru mida teised räägivad ja siis naeravad ja on rahul.

Kirjutage, joonistage mulle!
Puudega Terje