Arbeitswoche

Tervist Ilvesemaalased!

Eelmine nädal olin Arbaitswochel Tessinis.

Selgitus:
Arbaitswoche- Sõidetakse klassiga nädalaks kuskile metsa ja ollakse nädal aega lahedad. Meie Arbeitswoche teemaks oli kirjandus ja geograafia. Juba päris aasta alguses jagati meid gruppidesse. Kolmesed-neljased gupid tehti. Iga grupp sai endale ühe kirjandusteose ja pidi selle LÄBI LUGEMA. Pluss veel üks väike raamat. Ja arbaitswoche point oli külastada neid kohti kus toimus sinu raamatute tegevus ja sellest grupiga presentatsioon teha ja teistele esitleda.

Asi ise:
18. september kell 7.41 saime Bahnhofis 17 Gleisei ees kokku ja sõitsime Bellizonaze. Seal oli ülesandeks oma grupiga pildistada ühte uut ja ühte vana ehitist ja sellest jutt teha. Mina olin grupis Juliga( Julia on väga numpz tüdruk, kes oli eelmine aasta Kanadas vahetusõpilane ja kes oskab väga osavasti, väga kõvasti ja väga palju krooksuda) ja Lukasega( Lukas tundus mulle alguses tore poiss, aga nädala lõpuks muutus kõik. Esiteks ta räägib koguaeg swetisidialektis kuigi ta teab et ma ei saa sellest mitte mõhkugi aru. No ja üleüldse on ta kõigi lemmik. Temast on isegi laul kirjutatud. Bangbang ma ei pese hambaid, bangbang ma ei vaja seepi, jne.) Julial tuli väga hiilgav idee ja me pildistasime lossi ja ujulat. Tema mängis tüdrukut kes oli lossis lukus ja sebis koristaja ära, põgenes lossist et teha teoks oma unistus: minna ujulasse ujuma.Õhtul jõudisme Luganosse, sõitime oma Jungendherbergi Figinos ja võtsime oma läpakad mis meile koolist kaasa anti ja suundusime järve äärde. Tegime seal oma presentasiooni valmis ja olime niisama normaalse.

Vahepeal pean mainima et Lugano on nagu üliüliüliüliüliüliüli ilus linn, ja järgmine aasta ma võtan oma 7 asja ja kolin sinna.

Teisipäeval tegime matka. Matkasime läbi selle raja mis see onkel meile raamatuski.( teises raamatus, selles väikeses.) Ülesse mäkke, seal sõime ja mängisime jalkat ja alla tagasi. Ilus ilm oli.

Kolmapäeval käisime Gotthardi infocentrumis. See oli siis see koht kus kõik kes olid läbi lugenud Gotthard Experessi( ehk siis Julia, Lukas ja MINA. Vahepeal ma hakkasin ise ka uskuma et ma lugesingi selle läbi. Kurb tegelikus on see et ma kohe kindlasti ei teinud seda, aga ilus tegelikus on see et ma ei hakanud teise kurva tegelikusega piinama ja hoidsin kogu kurva saladuse endale. "Terje, hast du diese Buch gelest?" "Nich alles, aber ja, ein bissen" " Ninnunännu" (Tõlge: Terje kas sa lugesid selle raamatu läbi? No, mitte kõik aga jah, natukene". Aga 2 peatükki 20-st on ju enamvähem kõik:D) läksid oma presentatsiion ette valmistama. Pmt infocentrum ja meie raamat olid kaks vääga erinevat asja. Raamat räägib mingist rongits mis tegi õnnetuse(Lugasin Julia kokkuvõtet;) ja infocentrum 57 km pikusest tunnelist mida Sveitsi ehitatakse. Oli ette nähtud et me peaks olema seal 2h. Kurb küll. Me olime pool h:D.

Neljapäeval valmistasime oma presentatsioone ja käisime Herman Hesse muusioumis( kuidas iganes seda ka ei kirjutata) Kuna ööd seal Lugano kandis, eriti meie toas, ei olnud väga pikad, siis oli nii et filmi ajal väga otseses mõttes magas 23 inimesest 6 inimest, pluss ülejäänud 15 keskendusid pigem silmade lahti hoidmisele ja magajate üle naermisele kui filmile ja 2 tükki( ehk õpetajad) vaatasid filmi. Ja muideks Herma Hesse ( kirjanik või kuntsnik, see osa jäi natukene arusaamatuks:D) kolmas neane on pärit Baltimaadest! Bünter ütles seda mulle umbes 1628863 korda.

Reedel käisime Milanos. Mingis Sveits koolis, esitlesime oma ülipõnevaid presentatsioone ja kondasime alevi vahel. Väike venku luges presentasiooni kolm lõiku teksti ette, ja kõik plakstutasid mulle, sest niiii tore Terje sa oskad lugeda:D.

Laupäeval peale pikka ööd.(3h?) sõitsime Zürchisse.

See oli selle reisi ametlik osa, mitteametlik oli metsikum:D

Lühikokkuvõte sellest siis: Õhtuti käisime väljas, istusime järve ääres või mängisime jalkat või vaatsime filmi. Käisime tähendab, et käisime terve klassiga. Väga armas klass on, väga ühtehoidev ja väga sveitsisaksakeelt rääkiv. Vahepeal tekkis mul kahtulus, et huvitav kas ma ka rääkida oskan veel. Ja nädala lõpuks leidsin ma kinnitust faktile, et mulle ei ole poisi nimi ilmaasjata pandud. Tüdrukud räägivad koguaeg dialekstis, ja kui ma ütlen et Hochdeutch, bitte! siis nad räägivad paar lauset õiget keelt ja siis lähevad jälle oma uiehdwwhuih üle.(Äää, saksakeel ei ole mingi probleem meie jaoks, me oskame seda väga hästi,aga ääää me oleme nagu sünnist saati sveitsedeutchi rääkinud ja ääää see nagu automaatselt tuleb.äää). Aga poisid räägivad ilma probleemita hochdeutcgi kui mina seltskonnas olen ja ütlesid et ma ei peagi svitsedütchi oskama ja ära õppima sest mul pole sellega Eestis midagi teha. ( Kuigi nad õpetasid mulle nädalapäevad sveitsdütchis selgeks!) Ja rohkem ma ei taha sellest kirjutada sest see pole lahe. Tegelikt on tüdrukud ka toredad ja ma saan nendega väga hästi läbi. Lihtsalt jdhgjibjrtgnbvjinjkfdsnmnvjiphbewhihxvnchhfvuygwbdxgyyfugbcuievyhu.

Võimalik et mu jutt jätis praegu vale mulje, aga arbeitswoche meeldis mulle vägaväga ja klass on mul ka vägaväga tore.

Auf widersehen!